Tsitaadid — lehekülg 72

Kui inimesed on koletud, siis on nad niisugused millegi pärast, mida nad usuvad. Küsi nendelt – isegi keset neid koledusi – küsi nendelt: „Mis teeb teile nii väga haiget, et te selle parandamiseks peate mulle haiget tegema?“

Valu on kogemus, kannatamine on vaatepunkt selle kogemuse kohta.

Paljud inimesed ilmselt parem hävitaksid oma eluviisi, kui muudaksid seda.

Ma ei lähe Sinu juurest ära, mind lihtsalt pole vahel päris käeulatuses.

Maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

Kõnekunst on kõnelemise kunst, kuid mitte sõnadetegemise kunst. Sõnadetegemisega võib vaid lihtsameelseid püüda.

Kui pole õiget vaimu ega usku, ei aita õige siltki; õige vaimu ja usu tunned ära ka vale sildi tagant.

Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit.

Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.

Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgenama. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.

Kahju pole kaugeltki nii traagiline sõna kui arvatakse. Lootus on aga hoopis traagilisem sõna kui arvatakse.

Sa võid petta kõiki, sa võid petta kogu aeg, kuid sa ei saa petta kõiki kogu aeg.

Õige aeg on iga hetk, mis veel on alles.

Ruttamise raudrüü ahistab ega lase hingata.

Enese armastamine tähendab, et inimene ei võrdle ennast mingi mõõdupuuga ega püüa ei iseendale ega teistele oma tublidust tõestada.

Kurjast ei saa lahti temaga võideldes, vaid andes ennast tingimusteta hea ja ilusa meelevalda.

Kui suudaksin võtta kõiki asju sellisena, nagu ma oleksingi just neid soovinud!

Mida ängistavam on koorem, seda kindlam, et nii ei saa lõpmatuseni jääda.

Kordasaamine ja edu on meeldivad asjad, aga nad ei õpeta suurt midagi.

Kunst on Jumala ja kunstniku koostöö. Mida vähem osaleb selles kunstnik, seda parem.