Tsitaadid — lehekülg 7

Unistan päevast, mil Georgia punastel mägedel istuvad endiste orjade pojad ja endiste orjapidajate pojad vennalikult ühe laua ümber.

“Vana oled, isa William,” ütles noorem mees,
“Juuksed juba valged, pea peal seisad veel;
kas ei tekita see peas
häireid nõnda kõrges eas?”

Need, kes astuvad minevikukoormata ja tuleviku pärast meelerahu kaotamata vastu sellele, mis tegelikult nende ees seisab, on need, kes elavad, kes oma elu kõige paremini kasutavad...

Rõõmuvirve
kesk mõtisklust ilust,
mis tuleb ja mis on läinud.

Vanadel on alati aeg õppida.

Ärge kunagi tegutsege südametunnistuse vastu, isegi siis, kui seda nõuavad riiklikud huvid.

MacDonagh ja MacBride
ja Connolly ja Pearse
nii sel kui igal aastal,
kui haljendavad aasad,

Tajudes seda paratamatult isegi, kandis ta ilu tõrvikuna endaga kõikjal kaasas; tõrvik valgustas silmapilk iga tuba, millesse ta astus; ning ükskõik kuidas ta seda kui tülikat kohustust varjata või vähendada püüdis, oli tema ilu silmanähtav.

Beethoven on võimsaim helilooja, ent Mozart on ainus helilooja.

Jah, kord haljail päevil,
kui olin roheline, verest külm,
nii ütlesin.

Kui kaks inimest on juba lavale saadetud, siis peab vähemalt üks neist võimalikult ruttu midagi ütlema!

Tõe otsing on tähtsam kui tõe valdamine.

Hea nõuandja on parem kui igasugune varandus.

Nii nagu teatris inimeste silmad,
kui lahkub lavalt vilund näitleja,
vaid loiult pöörduvad uustulnukale,
sest igavana neile näib ta vadin.

Kui loen raamatut, mis mulle tõeliselt muljet avaldab, pean end enne inimestega suhtlema asumist tõsiselt kätte võtma, muidu võidakse mind imelikuks pidada.

Noorus on ainus rõõmude aeg ja esimesed kakskümmend viis aastat kaaluvad üles kogu ülejäänud elu, olgu viimane ükskõik kui pikk ning möödugu need kakskümmend viis pealegi vaesuses ja viletsuses, ülejäänud elu aga, rikkuses, austuses ja lugupidamises.

Iga mure lööb me kirstu uue naela juurde ja iga naeratus tõmbab ühe naela välja.

Aastatelt noore mehe iga võib osutuda üsna soliidseks, kui vanust mõõta tundides. Ent seda juhtub vaid siis, kui aega pole raisatud, ehk teisisõnu: harva.

See, kelles pole endas muusikat,
kes helide harmooniat ei hardu,
vaid reetjaks kõlbab, sepitsejaks, röövliks, ta vaimulaad on sünge
nagu öö,

Noorus on aeg rännata maailma ühest otsast teise nii mõttes kui ka tegelikkuses; järele proovida erinevate rahvaste kombeid; kuulata, kuidas kell südaöötundi lööb; näha päikesetõusu nii linnas kui ka maal; taassünni kaudu muutuda; vaielda ja targutada; kirjutada kohmakaid värsse; joosta terve miil, et tulekahju näha, ning oodata päev otsa teatris, et aplodeerida “Hernanile”.