Tsitaadid — lehekülg 5

Põhimõttel on kaalu alles siis, kui kõht on täis söödud.

Ideaal kui tõelisus on kättesaamatu, kuid temani püüelda on kohustuslik!

Ja roos nagu nümf, kes end suplema säeb,
kel volt voldi järel langevat näeb
rinnalt rõivaid tuulte rammestuv ring,
kuni alasti hõõgub ta armastav hing.

On hämmastav ja hirmuäratav, millise süüdimatusega eeldatavalt mõistuse juures olevad inimesed sotsiaalmeedias lauslollust edasi kannavad. Kordagi mõtlemata, kas jaburatel väidetel on mingigi tõepõhi all või kas nende levitamine võib tekitada kellelegi kahju.

Ja ütlen teile ausalt ja otse, et siin riigis ei ole võimalik varsti siis enam rikas ka olla, sest vaesed ei jõua enam rikastele raha kokku vedada. Huvitav, kas siis hakkab mõtlemine nagu teistmoodi tööle või?

Ma lähen magama koos kuraditega, et ärgata koos inglitega.

Teadmine, et sinu ees on teadmatus, on suurim julgeolek üldse.

Armasttus on algus ja valu on lõpp, sellepärast me elamegi alguste pärast unustamata mitte kunagi lõppe.

Elu on pilv, pidevas muutumises

Harjumusi on hoobilt raske muuta, kuid pole valikut, tuleb suuta!

Kriitika peaks olema kui vihm: piisavalt leebe, et juuri hävitamata kasvule kaasa aidata.

Inimene on liiga hõivatud nautimaks asju, mille ostmiseks vajaliku raha teenimiseks teeb ta meeletuid pingutusi.

Rõõmsameelsus on naer ja rõõm igast asjast, või ka mitte millestki, lihtsalt elust tunda head meelt, vaadata naeratades teisele otsa, ilma hirmu varjundita.

Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist näeb igas raskuses võimalust.

Kunst on kõige sõnuseletamatu vahendajaks.

Tõeliselt kaunis kunstiteoses peab kõik sõltuma vormist ja mitte midagi sisust, sest et ainult vorm mõjutab kogu inimest, sisu aga ainult üksikuid külgi... Niisiis on kunstimeistri saladus tegelikult selles, et vormi abil hävitada sisu.

Inimesed teevad end mõnikord haigeks, et võita kaastunnet ja tähelepanu ning saavutada tähtsustunnet.

Aga kui sa tahad häbitundest vabaneda, tuleb sul oma elu kõige rängem ja ohtlikum küsimus maailmaruumi lennutada, teadmata, kas on üldse olemas keegi, kes sellele vastab. Ja küsimus ise on niisugune: " kas minu jaoks on armastust, kas keegi armastab mind ka siis, kui varjust välja astun? /.../ Alati jääb võimalus, et keegi ei armasta, et sinu jaoks lihtsalt pole mitte kedagi. On vaid tühjus, milles su küsimus kaigub. See on inimese jaoks hukatus, sest ainult armastuses on elu elamist väärt. Ometi ei tea mitte keegi vastust ette, risk on ehtne ja tõeline.

Iga takistus ületatakse visadusega.

Noorus on haigus, millest iga päevaga vähehaaval paranetakse.