Tsitaadid — lehekülg 187

Niisiis on igasugune otsekohesus ja avameelsus ühiskonna silmis kohutav kuritöö ja ma oleksin oma kaasaegsete arvates tige ja julm isegi siis, kui neil pole mulle ette heita muud süütegu peale selle, et ma pole valelik ega salakaval nagu nemad.

Tõelise õnne allikas asub meis eneses ja inimeste võimuses pole teha õnnetuks seda, kes ise tahab olla õnnelik.

On see siis tähtis, mida maailm endast kujutab? Peaasi — tahtsin osata seal elada. Kui sa õpid õigesti elama, ehk saab sulle siis iseenesest selgeks, mida maailm endast kujutab.

Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti: teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.

Ma ei suuda leppida mõttega, et elu möödub nii kiiresti ja ma ei ela seda nagu kord ja kohus.

Aja eest pole kuskil peidupaika. Me võime pakku pugeda kuningate ja keisrite eest, võib-olla isegi Jumala eest. Aga aja eest ei saa me end kuhugi peita. Aeg näeb meid igal pool, sest kõik meie ümber on uppunud sellesse rahutusse elementi.

See, kes tahab saatust läbi näha, peab selle üle elama.

Millina absurd — tahta valu. Kes siis ei teaks, et valuaistinguga seotud ehk miinusmärgiga liidetavad vähendavad seda summat, mida nimetame õnneks.

Mispärast sa küll mõtled, et rumalus — see ei ole hea? Kui inimlikku rumalust oleks edendatud ja kasvatatud sajandeid nagu on seda tehtud mõistusega, võib-olla oleks temast saanud siis midagi ülimalt väärtuslikku.

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.

Inimesed lõid juhusest iidoli iseendi nõutuse katteks.

See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle.

Loom midagi vajades teab, palju ta vajab, inimene aga mitte.

Arukas ei kurvasta selle üle, mida tal ei ole, vaid on rõõmus selle üle, mis tal on.

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse.

Rebige ta lõhki tema halbade värsside pärast, tema halbade värsside pärast!

Sest hullumeelne, armunu, poeet —
kõik ainult kujutlusist koosnevadki.

Kuid kuldsel lool on kuulsust, mis ei kao,
kuldkaanedki sest saavad oma jao.

Meister, ta keel pole maitsnud ju ühtegi raamatukogu. Ta pole paberit söönud ega tinti joonud, tema aru pole küllastunud.

Leiuta, mõistus, kirjuta, sulg, sest ma võin täita terveid raamatuid.