Tsitaadid — lehekülg 158

Päevatöö pole ei rohkem ega vähem kui ühe päeva töö, ja inimene, kes selle on ära teinud, peab selle eest saama nii söögi, ärateenitud puhkehetked kui ka öise une, olgu tegemist kunstniku või künnimehega.

Kui te sünnite siia maailma teades, et olete armastatud ja lahkute siit teades sama, siis saab kõige vahepealsega toime tulla.

Ärge siin valetama hakake, see sobib üksnes kaupmeestele.

Tööks, mis on armas, tõuseme me vara
ja naudinguga pihta hakkame.

Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on.

Kas sel mehel puudub arusaamine oma tegevusest, et ta hauda kaevates laulab?

Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine. Kaastunne on see, mis võib inimestes tekitada ebakindlust ja hirmu.

Sa avastad, et meie oleme kah inimesed. See ehmatab sul pasa lahti.

Ilu on lihtsalt midagi niisugust, mis käib hinna sisse. See on nagu paber, millesse pakitakse kingitus, mitte kingitus ise.

Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu.

Teie olete inimene, kes ei mõista, mis vabadus on. Ja mis peaasi, mida paremini te seda mõistate, seda vähem teil seda on.

Saksa keel on surma suhtes seesama mis ladina keel usulise rituaali suhtes — ülimalt asjakohane.

Üks meie ajastu suurimaid eksitusi on arvamus, et natsid tulid võimule, sest nad lõid kaosesse korra. Tõde on täpselt vastupidine — nad saavutasid edu, sest nad asendasid korra kaosega. Nad käristasid puruks kümme käsku, nad eitasid superego, ja nii edasi samas vaimus. Nad ütlesid: “Te võite vähemust taga kiusata, te võite tappa, te võite piinata, te võite paarituda ja paljuneda ilma armastuseta”. Nad andsid inimkonnale loa kõigile suurtele kiusatustele järele anda. Tõde pole olemas. Kõik on lubatud.

Iga õige teadus on kunst. Ja igasugune hea kunst on teadus.

Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada.

Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.

Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab aegade vältel kujunenud tasakaalu.

Elu on igavene ootus, et sulle antaks aina rohkem, seda ihkab kõige labasem vürtspoodnik, kõige peenetundelisem müstik.

Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida.

Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma.