Tsitaadid — lehekülg 14

Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi.
Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.

Raha on nagu kuues meel, milleta ülejäänud viis on kasutud.

Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust.

Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma.

Vigadel on niisugune omadus, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.

Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on.

Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.

Mis on see inimese osa laias ilmas?

Teadus on organiseeritud teadmised. Tarkus on organiseeritud elu.

Miski ei soodusta hingerahu rohkem kui isikliku arvamuse puudumine.

Tasu tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt paradiisiga võrreldav. Vastasel juhul, kui tööd põlatakse ja tüütuks peetakse ning ka maailm seda ei hinda, on elu tõeline põrgu.

Kindlustus: lõbus moodne õnnemäng, kus mängijal lastakse mõnuleda teadmises, et kavaldab pidevalt üle mängupõrgu omanikku.

Alles siis, kui komistad igal sammul keskpärasusele, saad aru, kui harukordne ses ilmas on kombinatsioon töökusest, andest ja missioonitundest.

Teadmine on saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imeliseks.
Nii võib teelt eksida.
Kõik teed lõpevad ühes ja samas punktis.
Kus nimelt?

Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust seda teha.

Üheks õnneliku elu saladuseks on pidevad väikesed naudingud ja kui mõned neist on odavad ja kergesti hangitud, siis seda parem.

Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...

Millal on siis inimene kõige lähemal? Keha või mõtte lähedus, kumb tähendab rohkem? Ma ei tea, aga ma tean, kui otsatult kaugel võib olla ligiolev keha ja kui ligidal väga kauge.

Iialgi ei ole keegi küllalt karastatud. Võib üksnes paljuga harjuda.

Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.

Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.