Tsitaadid — lehekülg 135

Nüüd mingu muist mehi ja lammutagu Savoy loss; teised tõmmaku maha kohtukolleegiumid. Kõik maani maha!

Inimene, kes loobub pingutusest, loobub elust.

Ükski kuritegu pole pretsedenditu.

Seaduse mittetundmine pole mingi õigustus; mitte sellepärast, et kõik tunnevad seadusi, vaid et nimetatud õigustusega saaks esineda igaüks, ilma et seda oleks võimalik ümber lükata.

Head seadused sünnitavad veel paremaid; halvad aina hullemaid.

Kuritegu on loogiline jätk seaduslikus äris sageli täiesti soliidseteks peetavatele käitumistavadele.

Ma ei karda arvuteid, ma kardan nende puudumist.

Ainuke vastumürk vaimsetele kannatustele on füüsiline valu.

Inimeste õnne esimene tingimus on religiooni kaotamine.

Sotsiaalset progressi saab mõõta läbi naissugu sotsiaalse positsiooni.

Religioon on oopium rahvale.

Ajalugu kordab end, algselt tragöödiana, seejärel farsina.

Demokraatia on tee sotsialismi.

Kunst on alati ja kõikjal pihtimuse saladus ning samaaegselt selle ajastu surematu liikumine.

Kui inimene lubab endale mõrva, hakkab ta varsti plaanima väikest röövi, edasi hakkab ta juba jooma ega viitsi pühapäeval kirikusse minna, sellele järgnevad ebaviisakus ja seanahavedamine.

Kui mul palutaks ühe sõnaga vastata järgmisele küsimusele: “Mis on orjus?”, siis vastaksin: “Mõrv!” ja kõik saaksid kohe aru, mida tahan öelda. Poleks tarvis hakata tõestama, et õigus võtta inimeselt vaba mõtlemine, tahe ja isiksus on sama mis otsustada tema elu ja surma üle, et orjastamine on võrdne tapmisega. Miks ei võiks ma siis teisele küsimusele: “Mis on omand?” vastata sama lühidalt: “Vargus.”

Kord on paradiisi esimene seadus.

Siis kohtunikud lõuna ootel kirjutavad alla
otsusele: kelmid võlla, et saaks sööma minna.

Kus lõpeb seadus, algab türannia.

Kui paganad, kelledel ei ole käsku, loomu poolest täidavad käsu nõudeid, on nad, ehk küll neil ei ole käsku, iseenestele käsuks.