Tsitaadid — lehekülg 13

Ma olen selle elus ära õppinud, et igaühel on oma tee. Õpetaja, laulja ja astroloog võib olla ühes isikus, sest need on ikka kuidagimoodi omavahel seotud.

Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt mitte kunagi.

Leplikkus on muidugi ainuvõimalik mõistlik hoiak elu suhtes. Elul on meile ikka rohkem öelda kui meil elule. Aga mina ei läbe tal tihtipeale rääkida lasta. […] Elu on nii aeglase jutuga.

Depressioon on turvalisuse, heaolu haigus, nii nagu rasvumine on toidukülluse haigus.

Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe. See on tema suur tarkus.

Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?

Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi.
Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.

Raha on nagu kuues meel, milleta ülejäänud viis on kasutud.

Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust.

Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma.

Vigadel on niisugune omadus, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.

Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on.

Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.

Mis on see inimese osa laias ilmas?

Teadus on organiseeritud teadmised. Tarkus on organiseeritud elu.

Miski ei soodusta hingerahu rohkem kui isikliku arvamuse puudumine.

Tasu tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt paradiisiga võrreldav. Vastasel juhul, kui tööd põlatakse ja tüütuks peetakse ning ka maailm seda ei hinda, on elu tõeline põrgu.

Kindlustus: lõbus moodne õnnemäng, kus mängijal lastakse mõnuleda teadmises, et kavaldab pidevalt üle mängupõrgu omanikku.

Alles siis, kui komistad igal sammul keskpärasusele, saad aru, kui harukordne ses ilmas on kombinatsioon töökusest, andest ja missioonitundest.

Teadmine on saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imeliseks.
Nii võib teelt eksida.
Kõik teed lõpevad ühes ja samas punktis.
Kus nimelt?

Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust seda teha.