Tsitaadid — lehekülg 123

Mõned inimesed ütlevad, et tõelised asjad on olemas, teised ütlevad, et kõiksugu asju saab tõestada.

Loodetavasti ei riku see pidu, aga tõde on selline: me oleme oma planeedi ressursid, sealhulgas ka õhu ja vee, maha laristanud nagu homset ei olekski, ja sellepärast homset ei tulegi.

Kaunid kunstid ei ole ala, kus annaks elatist teenida, see on väga inimlik viis teha oma elu talutavamaks. Kunstiga tegelemine, ükskõik kui hästi või halvasti, aitab hingel kasvada, ausõna.

Ilu, nagu ta oli avastanud on nii võimalustevaene. Inetus seevastu aga lõputult varieeritav.

Elu pole mitte võidujooks vaid täpsuslaskmine; tähtis pole mitte ajasäästmine, vaid oskus leida keskpunkt.

Ta ei uskunud jumalatesse, kuna suurem osa võlureid ei armasta neid tagant õhutada, aga ta palvetas ikkagi, palavikuliselt nagu ateist, kes loodab, et tema arvamus on ekslik.

Õige on olla õnnelik selle üle, mis sul on. Aga kõigepealt peab olema midagi, mille üle õnnelik olla. Pole mõtet olla õnnelik selle üle, et sul midagi ei ole.

Hämmastav, kui paljud inimesed veedavad oma elu paigas, kuhu nad pole plaaninud pikemaks jääda.

“Minule kingitakse alati vannisoolasid,” kurtis Noobel. “Ja seepi ja mulliseepi ja taimeseepe ja tonnide kaupa muud vannitoakraami — ja mina ei jaga ära, miks, sest ma ei käi peaaegu kunagi vannis. Võiks ju arvata, et nad saavad vihjest aru...”

Inimene ei märka varje, seda, kuidas nad asjadele piirjoned annavad, maailmale sügavust lisavad, enne, kui neid pole.

Kuid ega tüdrukutele mõeldud kraam polnud vähem masendav. See paistis koosnevat peaaegu ainult hobustest. Suurem osa neist irvitasid. Hobused, arvas Surm, ei peaks irvitama. Kui hobune irvitab, siis on tal midagi plaanis.

Kõige halvem sõber ja vaenlane on Surm.

Peatusin viivuks seal, leebe taeva all, vaatasin kanarbiku ja kellukate ümber lendlevaid ööliblikaid, kuulasin, kuidas pehme tuul sahises rohukõrtes, ning tol hetkel tundus mulle kujuteldamatu, et selle vaikse maa põues võiks miski häirida kellegi igavest und.

Üle kogu maa on liikvel surmaingel, tema tiibade vihinat võib juba kuulda.

Kummaline on elada surmale nii lähedal. Teed plaane, siis aga seisatad ja mõtled: “Võib-olla mind siis enam polegi” ... Ma armastan elada.

On öö ja päev, mu sõber, mõlemad on kaunid; päike, kuu ja tähed, mu sõber, samuti kaunid; kaunis on ka tuul, mis nõmmel puhub. Elu on nii armas, mu sõber; kes tahaks surra?

Vea oma vanker ja ader üle surnute luude.

Kasu ja kahju — elu ja hääb,
varjude kodu on päikese käes.

Nüüd algab müsteerium.

Suremine tõotab kohutavalt suurt seiklust.