Tsitaadid — lehekülg 122

Ja kostis ka kummaline heli, nii vaikne, et seda ei tarvitseks märgatagi, aga kui sa seda juba märkad, siis tundub, et see täidab terve maailma.

Grimma tõmbas ninaga ja naeratas natuke, aga mitte liiga palju, sest kui miski on hullem sellest, et sinust aru ei saada, siis just see, et sinust saadakse suurepäraselt aru, enne kui sa oled jõudnud kõigi mõistmatuse pärast korralikult mossitada.

Miks see küll nii on, et mida rohkem sa tead, seda vähem sa tegelikult tead?

Kummaline on see, et kui keegi pole päris kindel, et tal on õigus, üritab ta vaielda teistest palju valjema häälega, justkui üritaks ta veenda peamiselt iseennast.

Kõige hirmsam võib surma juures olla see, kui sa ei sure armastuse pärast.

Ma ei usu, et suudaksin taluda vanemaks saamist, kui ma juba olen, ja minus hakkab tekkima tõrges imetlus oma vanemate vastu ainult sellepärast, et nad on käinud kümnetel matustel ja pole kunagi virisenud, vähemalt mitte minu kuuldes.

Vihkamine tüssab meid sellega, et ta seob meid vaenlasega tihedalt kokku. Selles on sõja rõvedus: vastamisi valatud vere intiimsus, kahe sõduri nilbe lähedus, kes täägiga teineteist läbi torkavad ja selle juures teineteisele silma vaatavad.

Inimesed kingivad lilli, sest nende sisse on kätketud Armastuse tõeline olemus. See, kes püüab lille omada, näeb tema ilu närbumas. Selle jaoks aga, kes imetleb õiekest väljal, jääb selle ilu igaveseks kestma. Sest lill on osa nii õhust, päikeseloojangust, niiske mulla lõhnast kui ka silmapiiril sõudvatest pilvedest.

Kui palju ma olen kartes kaotada, kaotanud.

Kui raamat on teie peas olemas, tuleb see valmis kirjutada, et temast lahti saada. See on katarsis, see on enese kergendamine.

Suurim loovus sünnib inimestes, kes omandasid hariduse mõnes teises valdkonnas.

Kaks vaikust ei saa jääda lahku. Nad saavad üheks.

Kõigest võib saada looming, see sõltub vaid tegijast endast. Ükski tegevus pole iseenesest loov ega loovuseta.

Ükski lugu ei saa olla kaunis, kui ta on täiesti lõpetatud. Ta on siis surnud.

Siin ongi paradoks. Tõeline looja teab hästi, et tema pole midagi loonud.

Palve polegi midagi muud kui sügavas tänumeeles tuksuv süda.

See ei ole üks ega teine asi, mis hulluseni viib, vaid maailmaruum, mis jääb nende vahele.

Ta ütles, et ta oli sageli imestanud, miks ta mõndasid asju tahtis teha ja teisi üldse mitte. Mõne asja puhul oli vastus selge, aga teiste osas ei olnud mingit mõistlikku selgitust. Ta oli tükk aega juurelnud, et sellest sotti saada, ja välja mõelnud, et neid asju, mis eelmistes eludes tehtud, ei ole vaja enam uuesti teha, ja selle jaoks, mida sa tulevikus tegema pead, ei ole sa praegu veel valmis.

Katse muuta midagi, millest sa aru ei saa, on puhas kurjuse väljendus.

Ajalugu peab olema võrkkiik, milles kiikuda, ja mäng, mida mängida, nii nagu mängivad kassid. Küünista seda, näri seda, sea sõlmi ringi ja magamaminekuajaks on see ikka sõlmilisest nöörist pallike.