Tsitaadid — lehekülg 111

Ühed sõidavad rongiga Prantsusmaale; teised laevaga Indiasse. Mõni ei astu enam iial sellesse tuppa. Mõni võib täna õhtul surra. Mõni teine võib lapse sigitada. Meist saab alguse mis tahes hoone, poliitika, risk, pilt, luuletus, laps vabrik. Elu tuleb; elu läheb; me loome elu.

Hoopis parem on vaikus: kohvitass, laud. Hoopis parem on istuda omaette nagu üksik merelind, kes tiibu lehvitab. Las ma istun siin, ümber pelgad asjad, kohvitass, nuga, kahvel, asjad iseeneses, ja olen mina ise. Ärge tulge mind tüütama vihjetega, et on aeg pood kinni panna ja minna. Annaksin meeleldi kogu oma raha, et te mind ei häiriks, vaid laseksite mind üha üksi istuda ja vait olla.

Kui ma suren, jääb minust vaid kapitäis vanu rõivaid.

Jutuajamine on nagu vana naise lahtiriietamine, kelle kleit näis olevat temaga kokku kasvanud, aga nüüd, kui me juttu ajame, värvub ta rõiva all roosakaks ja tal on kortsus reied ja kottis rinnad.

Samas on mul seistes ja rongiaknast välja vaadates veidralt kindel tunne, et oma tohutu õnne tõttu (olen kihlatud) olen ma saanud osaks sellest kiirusest, sellest linnale heidetud viskerelvast. Mind on tuimalt sallivaks ja vaguraks tehtud.

Me pruugime sõpru omaenese suuruse mõõtmiseks.

Üheainsa mulje, peamiselt hea mulje (sest lihtsus tundub olevat voorus), jätavad need inimesed, kes keskvoolus tasakaalu hoiavad.

Üks elu piinu ja kadusid on siis seegi — meie sõbrad ei suuda oma lugusid lõpetada.

Indeterministid (seaduspärasuse eitajad) näevad ajalooprotsessis individuaalsete ja kordumatute faktide ja olukordade kogumit, mida ei saa allutada mingitele üldistele seaduspärasustele.

Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et ajalooteadvust ei määra mitte sajanditepikkune ajalugu, vaid esmajoones lähim minevik. Inimeste ajalooteadvust on vorminud rahvuslikud ja regionaalsed identiteedid. Euroopas on peetud tähtsaks Lääne tsivilisatsiooni ajalugu, mis oleks justkui maailma ajaloo keskpunkt ja järgimisväärne eeskuju kõigile.

Mitte tiitlid ei tee mehi väljapaistvaks, vaid mehed teevad oma tiitlid väljapaistvaks.

Mustusest saab pesemisega lahti, harjumustest pole nii lihtne vabaneda.

Parem on viisakas olla, ütles vanaeit ja viipas kuradile tervituseks.

Ilu sünnitab enesekindlust.

Õnn on inimeste kätetöö.

Te peate õppima ütlema EI. Ilma selleta ei saa õnnelikuks.

Inimesel kulub kaks aastat, et rääkima õppida, ja terve elu, et õppida vaikima.

Vaikimine on sügavamõtteline nagu Igavik, rääkimine kõhnuke nagu Aeg.

Kui ma peaksin täna öösel sinust mõtlema, siis ainult sellepärast, et näen luupainajaid.

Ma hoian praegu käte vahel midagi, milleta ma ei suuda elada. Sa võiksid sellga ettevaatlikumalt ümber käia.