Tsitaadid — lehekülg 105

Romaani kirjutamiseks on kolm reeglit. Kahjuks ei tea keegi, mis need on.

Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud, keelud, vanad ja uued testamendid.

Inimese eluiga on mõningate teiste loomadega võrreldes üsna pikk, kuna tal on vaja lisaks elamisele veel ka jutustada kõigest sellest. Ja jutustamine võtab reeglina üsna palju rohkem aega kui elamine ise.

Me langeme teineteise embusse – isane ja emane koolnu –, arvates, et me kingime kellelegi elu, ent me kingime talle surma... Veel üks lõksulangenu!

Miks üks otsus võib õigem olla kui mingi teine otsus? Mis pagana otsus? Õigem võib olla ainult tunne.

Hea on teel olla. Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.

Tõelistele küsimustele pole vastust, neist saab vaid kõrgemale tõusta.

Kui inimesed väga kannatavad, siis nad ei kaeba, ütles agent lihtsameelselt. —Siis nad vaikivad ja kannatavad.

Üks kord elus tuleb kõik ära rääkida.

Itaalia on vana, tark ja andestab kõik.

Tegemine on keha funktsioon. Olemine on hinge funktsioon.

Ütle oma tõde — sõbralikult, kuid täielikult ja lõplikult. Ela oma tõe järgi, leebelt, kuid täielikult ja pidevalt. Muuda oma tõde kergelt ja kiiresti, kui kogemus toob sulle uue selguse.

Suurim kurjus oleks seega üldse mitte midagi kurjaks nimetada.

Mida sa teed Iseendale, teed sa teistele. Mida sa teed teistele, teed sa Iseendale.

Sestap selleks, et hing saaks kogeda täiuslikku armastust, peab see kogema kõiki inimlikke tundeid.
Kuidas saab minus olla kaastunnet selle vastu, mida ma ei tunne? Kuidas saan ma andestada teises seda, mida ma pole kunagi kogenud iseendas?

Hingele on ka väga selge, et kehast lahkumine ei ole suur tragöödia. Mitmel moel on tragöödia hoopis keha sees olemine.

Kogu meditsiin on suunatud inimeste elushoidmisele, mitte sellele, et leevendada nende vaevusi ja lasta neil väärikalt surra. Näed sa, arstile või õele on surm ebaõnnestumine. Sõbrale või sugulasele on surm kohutav õnnetus. Ainult hingele on surm kergendus — vabanemine.

Aadama ja Eeva tegu ei olnud algpatt, vaid tõeline õnnistus. Te peaksite neid südamest tänama — sest olles esimesed, kes tegid “vale” valiku, lõid Aadam ja Eeva võimaluse üldse mingeid valikuid teha.

Ent päästmine ei tähenda enda päästmist saatana kimbatusest. Pole olemas saatanat ja ei eksisteeri põrgut. Te päästate ennast tühja elatud elust.

Samamoodi võite hommepäev sõjad lõpetada. Lihtsalt. Kergesti. Pole vaja — ning pole kunagi olnud vaja muud, kui et te kõik kokku lepiksite. Ent kui teie ei suuda kokku leppida milleski nii lihtsas nagu üksteise tapmise lõpetamine, kuidas te võite siis rusikaid raputades taevalt nõuda, et teie elu korda seataks?