Tsitaadid — lehekülg 100

Kõigist olendeist vaid inimene, kui teda kutsub Olemise hääl, kogeb imede imet – olev on.

Mõtlemise suurim paradoks on katse avastada midagi, mida mõte ei suuda mõelda.

Isamaa eest ei pea midagi olema liiga kallis.

Iga väike lapsuke õpib koolis ajalugu, õpib meie rahva ajalugu, aga suureks sirgudes unustanud, kuis terve meie eestlaste ajalugu koosneb vaid võitlustest oma olemasolu eest, võitlustest tugevate ja suurte naabrite vastu. Ei ühegi teise rahva ajalugu küündi selleni, pole keegi nii palju põlvede kestel võidelnud ja viletsusi läbi elanud kui just meie, eestlased.

Kui Tammsaare laseb Vargamäe Pearul öelda, et see on üks kange sugu sääl Vargamäel, siis on see ju öeldud kõigi eestlaste kohta, et see on üks kange sugu sääl Balti mere kaldasopis. Meie võitleme seni, kuni oleme saanud tagasi kadunud vabaduse ja kaitseme seda viimse meheni. Need on eestlased!

On palju parem olla lahkarvamusel terve maailmaga, kui et, olles üks, olla lahkarvamusel iseendaga.

Häid mehi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad mehed.

...Eesti rahwas kord paratamatult kaduma peab, kuid meie kohus on kõik teha, mis wõimalik, et tema eluiga pikendada!

Vaimset inimest peetakse ebanormaalses ühiskonnas ebanormaalseks.

Mida kättesaamatum on kunstiteos intellektile, seda tähendusrikkam see on.

Ajalugu oleks midagi erakordset, kui see vaid tõsi oleks.

Ajalugu kirjutavad alati võitjad, ja kaotanud poolte ajalugu kuulub osalejate kahanevale ringile.

Kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.

Veetilk uuristab kivi mitte kaks korda, vaid sageli langedes, nii saab ka inimene targaks mitte kaks korda, vaid sageli lugedes.

Sõda on seaduseks meie maal.

Inimese esmane kohustus on hirmu ületamine. Seni, kuni inimesel värisevad põlved, jäävad tema teod orjalikuks.

Me ei saa ajalookella osuteid tagasi lükata, kuid me võime selle kella üles keerata, et ta hakkaks õiges rütmis tiksuma.

Kui mõni rahvas hindab midagi muud rohkem kui vabadust, siis kaotab see rahvas oma vabaduse ja asja iroonia seisneb selles, et kui see on mugavus ja raha, mida see rahvas hindab enam kui vabadust, kaotab ta ka selle.

Mida rohkem abitööjõudu keegi oma aias kasutab, seda vähem see talle kuulub.

Sõda pole kaotatud seni, kuni me ise ei tunnista end võidetuks.

Ilus ja auväärt on surra isamaa eest.