Sõprus — lehekülg 6

Su naeratus päikese välja toob,
vanaema sulle sokki koob.
Väga armas oled mulle,
koos puhume me mulle.

Ei elevant ole siga,
ei lammas laululind.
Ei tea mis mul on viga,
et sina vihkad mind!

Tahan olla väike täht
sinu mälestuste taevas
ja, et kunagi aastate lennul
sa ei unustaks mind.

Kui hea on mõelda,
et sul on sõber,
kes sinust mõtleb,
sulle andestab,

Sõpru on igasuguseid
palju ja omapäraseid
suuri, väikseid noori vanu
häid ja halbu omajagu

Kasvavad kivid ja kaljud,
puruneb ilu ja õnn,
aga sõpruse side jääb ikka,
seda vaid purustab surm!

Vaata, kui ilus on meri,
kui pime on pilkane öö,
kui valus on nutetud pisar,
kui lahku läheks me teed..

Kasvavad kivid ja kaljud,
puruneb ilu ja õnn,
aga sõpruseside jääb ikka,
seda vaid purustab surm!

sõber on see kes austab ja hoolib,
mitte see kes su käest raha noolib.

Valige sõpru hoolikalt palun!

Sõber on see kes on aus,
ta ei pea olema uus.

Milline ta täpselt on - ei tea,
seda ei tea vist keegi,
aga mõtle, siis saad teada pea,
ega see paha ei teegi.

Sõprus kestab alati,
veini klaasi valati,
söödi liha ja ka praadi
sõprus on ju seda laadi.

Sõber ootab,
sõber teab,
sõber loodab
ja aitama peab.

Sõbrad on mul lahedad,
pikad, kõhnad, kõledad.
Alati on must nende värv,
sinised nende silmad nagu järv.

Armasta noorust!
Armasta elu!
Ära unusta sõpra
kes oli kord sinul!

Sa oled armas ja nummi sõps
kuid siiski silmi on sul kaks,
kusjuures pole sa üldse paks
ma tean, et üks vale nõks

Sõpra sa kohtad teel,
kui näed teda ikka ja veel.
See tähendab et ta hoolib,
ja autot ta tihti roolib.

Mul on kodus oma tuba,
seal on ainult minu luba,
seal ma laulan - pilli löön,
kuid seal katki läks mu föön.

Olen kuulnud sajast jutust.
Ükski mulle neist ei pea.
Loodan leida sõpruse,
luuletuse kallikese.

Sõpruse tee on imelühike või imepikk,
sõprus ei olla või valelik,
sõprusel pole ka valemit.