Hetk, mis liitis meid igaveseks

See oli see hommik, mäletad küll,

kui lubasid mulle sa tulla.

Sinu pärast eelneval ööl

ei saanud isegi und ma.

See öö ei tahtnudki lõppeda,

see päev ei tahtnudki koita.

Kuid lõpuks sa tulid, tõid päikese,

lõpuks su rüppe sain heita.

Sa tasusid mul selle magamata öö

ja teisedki tasusid ette.

Nii hästi mäletan,

mida sosistasid sel hetkel...

Sa ütlesid, kallis, kas tead

ma tahakski sinuga jääda.

Nii oma peo peale

võtsid minu käe sa.

Ütlesid, et igavesti

vajad minu õrnust.

Möödus vaid hetk ja siis

sa näitasid mulle sõrmust.

Sel hetkel ma ei mõelnudki,

kui vastasin sul jah...

Sellest hetkest enam miski

ei lahutand meid kaht.