Rõõmupisar voolab alla mööda põske,
mul on tohutu rõõm.
Sind taaskord näha saan,
millal viimati oligi see?
Juskui aastad oleks möödunud,
kuigi ainult kuu või kaks.
Tunnen taaskord elusana end,
kui käia saan su kõrval.
Kokku saades midki tagasi meid ei hoia,
linn täis on meie naerukaja.
Õhtusse pöörab päev,
siis aeg on minna.
Kuidagi ei tahaks lahkuda,
kuidas jätan su endast maha?
Veel viimane tugev kallistus
ja nutmisest paistes nägu.
Istun autosse ja lähen,
kuid millal näed sind jälle?