Mul tuli tuju avaviiteks sundida end orjama Soneti põlluriba ja rõõmustasin, kuni leidus hing kel priius kaelas nagu ling, sealt leidis lohutust, just nagu mina.
Mida kaugemale liigub inimkonna vaimne evolutsioon, seda ilmsemana tundub mulle, et tee tõelise religioossuse juurde ei lähe mitte eluhirmu, surmahirmu või pimeduse usu kaudu, vaid läbi püüdluse ratsionaalse teadmise poole.
Siin puhkab rahus, kivi, nimeta, üks ilus, rikas, kuulus daam. Kõik armastus ja austus tähtsuseta on nüüd, mil tema nimegi ei teata. Jääb peotäis tolmu meist kord järele, ükskõik kui kõrgest soost me oleme.