See oli see hommik, mäletad küll,
kui lubasid mulle sa tulla.
Sinu pärast eelneval ööl
ei saanud isegi und ma.
See öö ei tahtnudki lõppeda,
see päev ei tahtnudki koita.
Kuid lõpuks sa tulid, tõid päikese,
lõpuks su rüppe sain heita.
Sa tasusid mul selle magamata öö
ja teisedki tasusid ette.
Nii hästi mäletan,
mida sosistasid sel hetkel...
Sa ütlesid, kallis, kas tead
ma tahakski sinuga jääda.
Nii oma peo peale
võtsid minu käe sa.
Ütlesid, et igavesti
vajad minu õrnust.
Möödus vaid hetk ja siis
sa näitasid mulle sõrmust.
Sel hetkel ma ei mõelnudki,
kui vastasin sul jah...
Sellest hetkest enam miski
ei lahutand meid kaht.