Õnn sind ei ootagi mägede taga, kaugetel sinistel randadel. Vaid ta öösel su padja all magab, päeviti tallab su kandadel. Kui sa talt küsid, miks piirad mu tuba? Nõnda ta vastata tavatseb - olen su töö, mis sul tehtud on juba, aga ka see, mida kavatsed.
Las olla su elus vaid rõõmsad värvid, et säraks su silmad kui heledad pärlid. Et su helisev naer ikka kaugele kajaks, et sind vajaksid need, keda sinagi vajad!
Et hommikupäikesest leiaksid virgudes ilu, et õhtuteloojang - see Sind värvima jääks, et hommikul ärgates tunned, kui kaunis on elu ja järgmine aasta Sind endiselt rõõmsana näeks!