Sa olid pisikene armas poisike, kel päiksetäpid põskedel reas. Sul puudu oli ikka mõni hambake ja triibulised traksid pükste peal. Sa märkasid kõike, milles peitus ilu, ka põllulillele sa tahtsid teha pai. Nii õrnalt samblatutti silud ja imestad, kust lepatriinu täpid sai. Mis sest, et lapsepõlv on jäänud ammu seljataha, mis sest, et rohtu kasvanud liivakast. Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles, et möödunud mängud ei jääks mineviku mängumaaks!
Las olla su elus vaid rõõmsad värvid, et säraks su silmad kui heledad pärlid. Et su helisev naer ikka kaugele kajaks, et sind vajaksid need, keda sinagi vajad!
Et hommikupäikesest leiaksid virgudes ilu, et õhtuteloojang - see Sind värvima jääks, et hommikul ärgates tunned, kui kaunis on elu ja järgmine aasta Sind endiselt rõõmsana näeks!