Sa olid pisikene armas plika, kel päikesetäpid põskedel reas. Sul mõni hammas suust puudu oli ikka ja valendavad patsijupid peas. Sa märkasid kõike, milles peitus ilu, ka põllulillele sa tahtsid teha pai. Nii õrnalt üle samblatuti silud ja imestad, kust lepatriinu täpid sai. Mis sest, et lapsepõlv on jäänud seljataha, mis sest, et rohtu kasvand liivakast. Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles, et möödunud mängud jääksid mängumaaks.
Las olla su elus vaid rõõmsad värvid, et säraks su silmad kui heledad pärlid. Et su helisev naer ikka kaugele kajaks, et sind vajaksid need, keda sinagi vajad!
Et hommikupäikesest leiaksid virgudes ilu, et õhtuteloojang - see Sind värvima jääks, et hommikul ärgates tunned, kui kaunis on elu ja järgmine aasta Sind endiselt rõõmsana näeks!